Uue aia algus

Birth of a New Garden 2 

Birgitta, sinu nime mahe pehmus
ja kume kargus on kui kloostrikell.
Mu süda sellest äkki üles ehmus,
su küsitlevat pilku tundsin enesel.
Sa astud altarilt mu kobavasse ellu
kui aimates, et ekslen ummikteel.
Sa vaatad vaikides mu otsiskellu -
ons imevahendeid sul varuks veel?
/Salme Raatmaa Püha Birgitta luuleraaamtust "Pirita peegeldused"/
 

TAASSÜND
Mööda tänase Pirita jõe käänakute ja merekalda muutumisi, puude kasvamisest nende varisemiseni, paeplaatide higilõhnaliste kolksumiste kaja ning kärbeste-mesilaste suminast on kerkinud Tallinna rae kategoorilisest protestist hoolimata ja Liivi ordu vahendusel selle jõe põhjakalda suudmekõrgendiku imelisele valgele liivale üks Mariendali (Maarjaorg) nimeline klooster. Läbi aastasadade, sõdade ja katkuaegade on seda ehitatud ja hävitatud, aga püha üritus on taastatud – 2001.a. valmis vana kloostri varemete kõrvale uus Birgitta klooster, mis 15. septembril, Pühima Neitsi Maarja, Valuema päeval, pühitseti peapiiskop Erwin Josef Enderi poolt suurimas pidulikkuses sisse. Arhiteks Ra Luhse ja Lagle Parek said tänutäheks kõrge autasu paavstilt.
 

Uus algus ja esimese öö valgus.

 

Kui Lagle Parek mind uue kloostri aeda kutsus kujundama, siis nädalapäevad enne avatseremooniat nägin ilmutust – varemete kiriku põrandal oli suur mururoheline ristimärk ja kunagise altari kõrval kasvamas viinapuu. Mururoheline ristimärk saigi avamispidustuste ajaks maha istutatud.
Ema M.Tekla Famiglietti Roomast andis meile tuule tiibadesse. Nõnda algas ühe aedniku lugu, nõnda algas uue aia lugu.


Kloostri elu tundub salapärane, aga me võime natuke paotada ust kloostri aeda.
Kõigepealt näete kaheksat naerusuist birgitiini õde ja Ema Riccardat, kellel on olnud vist üsna raske kohaneda meie karmi kliimaga, on nad ju pärit enamasti soojast Mehhikost ja Indiast; seejärel viipab sõbralikult preester Vello Salo, kes on ka aedniku ametit nooruses pidanud; ning ideedest pulbitsevat Lagle Parekit jätkub kõikjale, kus on vaja maised probleemid ritta seada ning need siis järgemööda lahendada. Lisaks elab kloostris ilmikõde Veronika. See on Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu Tallinna kloostri pere, kes toimetab oma taevalikke toimetusi. Nagu enamus birgitiine, peavad nad külalistemaja, kuhu on kõik lahkesti oodatud puhkama. Külalistemajas on kasutada ka konverentsisaal. vt www.piritaklooster.ee

Ema Riccarda ja roniv hortensia külalistemaja uksel


UUE AIA RAJAMINE JA NIMELISTE PUUDE ISTUTAMINE
Uue kloostri aia kujundamiseks kuulutasime välja annetajatele, nende hea tahte ja abiga, puude istutamise ürituse, mis ka suurepärast vastukaja leidis - kõik annetatud puud ja põõsad on kenasti kasvama läinud ning täna aastal 2011 - 10 aastat hiljem, sirutavad nad endid juba uhkelt ja kosunuina taeva poole. Tõsi küll, kaks jugapuud tundusid kellelegi nõnda hinnalised, et nad kogunisti ära varastati, aga need me istutasime uued. Tänutundes meenutab kloostripere kõiki annetajaid. Oma puu, peamiselt on need põnevad kadakate sordid, on saanud ka kloostri õed. (vt Kloostri aia plaan)

Tarmo-Jaan Tõeleid oma idakuusega Picea orientalis `Aurea` 2001

Õdede Ingeborg ja Clementina kadakate õnnistamine 2011

Sõprad tähtmagnoolia Stellata magnolia juures

Piiskop Einar Soone Jaapani männi õnnistamine 2011

Birgitta roosi õnnistamine 2011

Lagle lemmikud murtud südamed

 

"Aprillimuld, küll pääsnud lumekoormast,
on märg ja jahe, troostitu ja hall.
Veel kraavi kaldal vesihein ei rooma
ja mets on tummalt sünge nagu vall.
Talv möödus, kevad siiski kõhkleb tulla,
maapõuest hingab rõskust põhjajää.
Kui kohedaks ka siblid peenramulla -
vaid mõni üksik idu tõstab pääd.
Ei puhke pungad enne õiget aega,
ei õitse, mis veel pole idanend..."
/Salme Raatmaa Püha Birgitta luuleraaamtust "Pirita peegeldused"/

Tasapisi hakkasidki valges rannaliivases ja ehitusmaterjalidega üllatavas, viljaka kompostmulla vastu vahetatud pinnases kasvama lilled, viljapuud ja põõsad ning ürdidki. Lagle leiutas päikespeenra, kus kasvatame maitsetaimi, ja suvel on kõigil hotellikülastajatel võimalus sealt oma hommikueinele mõni roheline leheke võileivale lisaks leida.


Päikesepeenral on hästi kasvama hakanud aedsalvei (vajab talvekaitseks kuuseoksi), tüümian, monarda, piparmündid ja meliss, petersell, koriander, erinevad salatid, till ja sibulad-laugud ning muidugi Itaaliast toodud ruccola Eruca sativa L. Ravimtaimedest kasvatame aias kummelit Aibolit Chamomilla officinalis ja saialilli Calendula officinalis. Saialillest saab teha hääd põletikuvastast kreemi. Rabarberist oskavad õed valmistada mitmeidki roogasid. Suurema köögiviljaaia tarbeks puudub kahjuks sobiv pinnas. Kloostri õed õpivad aasta-aastalt tundma meie oludes kasvavaid taimi ning neid tasapisi kasutama. Suur oli pettunus, kui selgus, et paprika meie aias niisama seemnena mulda tolgatult ei jõua valmida ning samuti tahab kasvuhoone majandamine oma tomatite ja kurkidega veel harjumist. Aga kindlasti on kõigi lemmikud igasugused kõrvitsalised, need kasvavad kloostri kompostihunnikus eriti uhkeiks. Ka puuvilja- ja marjasaadused on jõudnud kandeikka ning neist saavad osa meie uhked varesedki.

Aga kindlasti on kõigi lemmikud igasugused kõrvitsalised, need kasvavad kloostri kompostihunnikus eriti uhkeiks.

Kõige suuremat aukartust äratavad meie lavendlipõõsad Lavandula angustifolia. Kõik nad on kasvatatud kohapeal ning talveks on vaja neile vaid üks lopsakas kuuseoks peale panna ning suvel, kohe pärast õitsemise lõppu on neid vaja pügada. Lavendli võrsetest ja õitest saab valmistada kinkimiseks lõhnapatjasid, mida õed oskavad meisterdada ning koos apelsinikeedise ja imeliste tikand-kaarditega on need lõhnapadjad olnud müügil ka kloostripäevadel.

 

Kloostri siseõu praegusel kujul kahjuks eriti kasutust ei leia, sest see on pime ja tuuline. Küll aga kujundasime avamispidustusteks siseõue pottidesse istutatud elupuude ja lilledega. 

Rosaariumi rajamisel saime häid õpetussõnu ja parima valiku soovitud roosisortidest Tallinna Botaanikaaia aednik Else Liventaalilt ja Juhani Roosidelt. Õdede lemmikroosiks on Parthenon.

 

 

BIRGITTA NÄGEMUS KLOOSTRIAIAST
Juba Birgitta eluajal (1303-1373) pöörati kloostri aiale suurt tähtsust. Birgitta tundis kloostrite aedu, samuti taimi ja aedade vajadust. Ta kirjeldas, kuidas kloostriaed peab välja nägema. Vastava uurimistöö, tuhlates arhiivides, on teinud meie kloosti hea sõber Ruth Rajamaa Rootsimaalt ning ta kirjutab oma ülestähendustes: "Eriti aga väärtustasid aeda kloostrid: looduses nähti Jumalat, kes elas loomades ja taimedes. Paljudel taimedel olid ka poeetilised nimed, nagu Jumalaema käsi, Neitsi Maarja magamispõhk; kreeka pähkel sümboliseeris Kristust – pähkli roheline kest Ta inimlikkust, ja südamik Ta varjatud jumalust ja seega toitu inimesele.
Püha Birgitta on andnud eeskirjad oma ordu kloostrite aia kujundusele. Need jälgivad eeskirju, mida Albert Magnus oma raamatus ”Vegetabilus” kirjutas aastal 1260 oli andnud ja millest said eeskirjad kõikidele birgitiinide kloostritele.
Kloostriaed pidi koosnema kolmest osast: pargitaoline aed puude, lillede ja muruga (aasaga) köögiaed, ürtide ja puuviljapuudega paradiisiaed, iluaed lillede purskkaevu ja kujudega
Birgitta eeskirjad kloostriaia kohta näitavad tema nii kohalike, Põhjala, kui ka Kesk-Euroopa olude tundmist.

Pirita kloostri ala

„Mina olen tõeline viinapuu ja mu isa on aednik“(Joh.15) jutustab allegooriline motiiv 15. sajandi vormiplaadil Pirita kloostrist. Pirita kloostri ala põhja–lõuna suunas (Raam&Tamm 2005, lk 26).

Kirik keskel, sellest lõuna poole (rekonstrueeritud) vendade klooster, läänepoole kiriku aed pea sissekäigu ees (praegu kalmistu). Põhjapool kirikut õdede kloostri hooned ja sellest omakoda põhjapool praegune uus Pirita klooster. Mina arvan, et klausuuri müür hõlmas kogu praeguse kloostri ala ja läks alla ida poole jõeni, nii et kloostri haigemaja jäi kloostri alale.
Kogu praeguse kloostri territoorium oli minu uuringute järgi nunnade kloostri aed oma kolme osaga: pargi, ürdi-, puuvilja- ning iluaiaga.
Kiriku aed praeguse surnuaia kohal oli minu uuringute järgi keskajal muruga kaetud, ilma kõrghaljastuseta.
Pirita kloostri nunnade aed on aegade jooksul täielikult kaduma läinud. Kuna Pirita on Vadstena kloostri eeskujul ehitatud, ja tänu uuringutele selle kloostri aedade kohta, saame teha endale mingi ettekujutuse ka Pirta kloostri aedadest.Vendade aed on Vadstenas säilunud ja ürdiaed on tänu kirjalike allikate ja seemnete leidudele rekonstrueeritud ja taasrajatud asjatundjate poolt.
Nii võime üsna kindlalt väita, kui määrame nunnade aia kohaks praeguse kloostri territooriumi, mis asub vana kloostri õdede hoonete varemetest põhja pool. Ka haigemaja asukoht aia sees toetab seda oletust. Nimelt määras kloostri komberaamat, Lucidarium, haigetele loa viibida aias nii palju kui haiged soovisid. Nii ongi majal sobiv koht, sest haiglas teenivatel õdedel tuli soovi korral voodis lamajaid aeda kanda. Võib ka oletada, et kloostriaia pargiosa oli sellel poolel.

Park aasaga

Keskaegsetes kloostriaedades, nn gooti aedades oli pargimuru lillerikas. Niisugusest murust Vadstenas on leitud väga paljude lillede juuri ja seemeid. Uurijate poolt samastatud lilled ja rohud leiduvad ka Eestis: karulauk, kurekell, Betlematäht, kuldne piimalill, märtsikelluke ja palju teisi eri aastaegadel esinevaid aasalilli. Praegugi kasvab meil Pirital veel metsik tulp.
Välismaalt sissetoodud puud Vadstenas on leitud olevat mooruspuu, kreeka pähklipuu, harilik kastanipuu, bergamotipuu ja harilik kukerpuu. Puude tüvede ümber olid paigutatud pingid. Nii toodi loodus kloostrisse ja anti õdedele võimalus lõõgastamiseks. Reegli kohaselt oli puhketund argipäeviti kella 5 ja 6 vahel ja pühapäeviti pärast missat, umbes kella üheteistkümnest kuni kella kolmese palvuseni. Puhkeaegadel oli vestlemine lubatud, muidu valitses vaikus. Kuidas talvel toimiti, pole teada, võib-olla istutigi siis auditooriumis või pühapäeviti külaliste vastuvõtu toas, kuid küll võre taga. Argipäeviti töötati kella kümnest kolmeni.

Pardiisi aed

Kloostrite ristkäikude keskel, siseõues, asetses tavaliselt nende pardiisi aed (lustgarten) ilukaevu, lillede ja Jumalaema pildi marmorkujuga. Niisugune aed oli mõeldud meditatsiooni paigana. Vadstena nunnakloostris puudus ristkäik, mille tõttu arheoloogid arvavad, et nende ilu aed marmorskulptuuride, piltide ja ilukaevuga oli kloostri müüri ääres, pargist eraldatud. Õdede kloostri müüri kõrgus oli 5 meetrit. Vadstena iluaias leitud lilledest võib mainida: lavendel, soo-iiris, varajane pojeng, mitu liiki päevakübaraid, kirju liilia, täpiline metsvist, härjasilm jne. Võib oletada, et siin kasvas ka nn Birgitta roos, öeldakse olevat keskajast tänapäevani säilunud Vadstenas ja selle roosi olen varunud kevadeks ka praeguse Pirita kloostri roosiaeda istutamiseks.
Pirital olid ristkäigud küll, kuid siseõues asus ka abtissi maja, ning võib arvata, et see tegi õue vähem harmooniliseks. Sellest tingitult oletan, et siseõues oli sarnlevalt Vadstenaga pargiala muru ja lilledega ning iluaed oli ka Pirital suurde aeda müüri äärde paigutatud.

Ürdi- ja puuviljaaed

Nunnade aia läänepoolne osa oli tõenäoselt puuviljaaed marjapõõsastega. Selle läheduses ürdiaed oma ruutudega. Vadstena kloostri ürdiaia taastamine võttis 17 aastat ja valmis 1999. aastal. Ürdiaial on nüüd keskaja eeskujul 64 ruutu (kvartalit), kus kasvatatakse nii maitse- kui ravitaimeid. Eesti Ajaloomuuseumis paiknev 15. sajandi algusest pärineva ülemsaksa keelses käsikirjas kirjedatakse 36 ravitaime, milledest enamik on leidunud ka Vadstena kloostriaias. Õed Vadstenas oskasid kindlasti ravida kergemaid haigusi ja on ka teada, et neil oli õigus konsulteerida naisarsti tundmatute haiguste puhul, mida tehtigi.

Vendade klooster

Lõuna pool kirikut asuvat vendade kloostrit ei ole arheoloogid peaaegu üldse välja kaevanud. Vaadates rekonstrueeritud plaani ülal, võib oletada, et nende paradiisi aed oli arvatavasti siseõues. Pargi ala ulatust puude, muru ja lilledega väljaspool kloostri ehitusi on raske määrata. Ühelt poolt määrab nende aeda kirikuaed ja lõunapool seda müüri asus kloostri mõisa ala, seega on kloostri müüri oletatav suund mõeldav.
Kokkuvõttes võime kujutleda Pirita vendade kloostri aeda nii nagu Vadstena kloostris vendade pargiala veel tänapäevani on säilunud. Ehk ka õdede oma oli sarnane."
Lucidariumis ehk õdede komberaamatus oli kaks õde määratud aednikeks, kuid raskemateks ja nõudvamateks toiminguteks võis meesaedniku appi kutsuda. Juba tol kaugel ajal õpetati viljapuid lõikama ning nende eest hoolt kandma. Tänapäeval toimetavad birgittiinide aedades enamasti aednikud ning õed ise tegelevad külalistemaja korraldamisega. 


KLOOSTRI SÕBRAD
Esimese jõulupuu saime kloostrisse minu aiast, kui novembritorm oli murdnud 30-aastase nulu. Lõikasin oma käega puul ladvaosa maha ja tõin selle vaigulõhnase imeilusa tormiohvri altarile. Lohutuseks oligi teadmine, et selle puu lõpp oli nõnda pühalik. Esimese jõulupuu fotol on teiste seas veel meie varalahkunud hea sõber Helju Tauk.

Esimene Jõulupuu 2001
Sõprade nägemus Jõuluaiast

Iga aastaga suureneb meie kloostri sõprade ring. Poolest tosinast võõrast on saanud head sõbrad ja 10 aastaga on neid kokku juba rohkem kui 40. Inimesi on väga erinevatelt elualadelt: muusikud, õpetajad, juristid, ehitajad, arhitektid jne ning muidugi nende lapsed.

Sõpradest on palju abi. Sügisel löövad nad heal meelel kaasa vabatahtlikena näiteks leheriisumise talgutel. Mõnel aastal on sõbrad valmistanud käsitööna Jõulusõime ja oma nägemuse Jõuluaiast. Kloostipäevadel oleme Liina Orlova lavastajakäe all etendanud lastega lustilise näitemängu ja peatunud hetkeks kuulates kaunist luulet.

Ullikeste etendus kloostripäeval

Paar korda aastas käiakse koos mõnel palverännakul. Rootsimaal oleme käinud Birgitta jälgedes juba mitmeid kordi ning alati on midagi uut avastada. Iga-aastased traditsiooniks on saanud rännakud Pühale Maale. Ettevalmistamata palverändur on lihtsalt turist, palverännakuks peab tõsiselt ette valmistuma, alles siis suudad kogeda oma meeltega tõelisi väärtusi. Lisaks ettevalmistumisele saab meile alati osaks Isa Vello õnnistus.

Esimesele rännakule 2001.a. Jõulude eel saadavad meid Ema Patricia ja Isa Vello

Sõprade tervitus Ema Teresale Jeruusalemma ja talle kingitud Serbia kuusk Picea omorica

JA NII MEIE AED KASVAB...