Küsimused ja vastused

 

Mõned küsimused ja vastused www.aiandus.ee kodulehelt:
Küsi julgesti!

 

Soovin teha lillepeenra suurte puude alla (vaher, pöök). On kõrvu jäänud, et puude juurestik võib taimedel jõu ära võtta. Kas see kehtib kõigi puude kohta või ainult pindmise juurestikuga puude kohta? 


Eelistaksin suurte puude nagu vaher, pöök, tamm jne alla lillepeenart mitte rajada, sest need on pargi ja laanepuud, mis on kõige kaunimad omas avaras üksinduses. Suurte mändide alla saab aga turbaaeda edukalt rajada, kus kasvavad erilise vaevata nii rododendronid, eerikad, kanarbikud jm happelise keskkonna taimed. Lillepeenardega ei peaks üldse liialdama, seega siis olgu neid üks või kaks, aga olgu nad perfektsed. Üldjuhul armastavad lilled valgust ja on päikesevalguses ka kõige kaunimad vaadata, nõnda kui ka suured puud omas keskkonnas omasuguste seltsis. Väikeaeda suuri puid ei peaks üldse istutama.

 

Millal oleks parim aeg võsa maha võtta, et uusi võrseid võimalikult vähe tekkima hakkaks? 


Oma kogemusest julgen kinnitada, et kesksuve paiku saab võsast kõige kergemini lahti, sest siis on taime kogu jõud veel maapinnal, sügiseks kolib taime jõud juurtesse ja kui me hilissügisel või talvel võsa lõikame, siis kevadel tuleb ta veelgi lõbusamalt meid üllatama. Küll aga tuleb meeles pidada, et lindude pesitsusajal ei tohiks metsatöid teha. Mina sain oma võsast lahti kahe aastaga, naabrid tegelevad selle tüütu tööga jätkuvalt juba 10 aastat. Rahvatarkuse ammendamatutest salvedest on teada, et igasugust kasvu saavat pidurdada vana kuu ajal, aga ise ma seda katsetanud ei ole.

 

Mis põõsaid või puid võiks paesesse pinnasesse istutada?

 

Tuleb looduses lahtiste silmadega ringi käia ja jälgida, missugused liigid kusagil kasvavad, nõnda nende sordidki armastavad enamuses sarnaseid kasvukohti. Inimesed lähevad tihti segadusse muldade erinevuse ja taimede sobivuse määramisel. Lihtne on meelde jätta nõndaviisi, et on olemas sootaimed ehk happelt mulda eelistavad taimed ja aluselist mulda eelistavad taimed (ehk siis paelembesed ja paevaenulikud taimed). Seal vahepeal on neutraalsetel muldadel kasvavad taimed. Happelist keskkonda eelistavad taimed on justkui kõige kapriisemad. Paas on järelikult vastand happelisele keskkonnale, seega ei kasva seal mingil juhul rodod, kanarbikud ja eerikad, küll aga väga paljud neutraalse keskkonna taimed taluvad paepinnast suurepäraselt, näiteks kasvavad mul kodus aedmaasikad ja kurgid paeterrassil ilma igasuguse poputamiseta vägagi hästi (kastma muidugi peab). Ideaalselt kasvavad paesel pinnasel kadakad, maranad, sarapuud, männid, kivitaimla lilled vastavalt pinnase sügavusele enamuses, lodjapuud, tuhkpuud, toomingalised, kuslapuud, kikkapuud, kukerpuud, magesõstar, enelad jne. Samuti tunnevad seal end hästi igihaljad väikevormid.

 

Milline õitsev ilupõõsas istutada põhjapoolsele maja küljele, kuhu paistab suvel ainult õhtupäike? 

 

Põhjapoolsele maja küljele sobivad ideaalselt jugapuud, kes on kuulutatud selle aasta puuks pealegi, samuti iileks-tüüpi taimed, mahooniad. Silma rõõmustavad maja põhjaküljel oma suurepärase kasvu ja õitsemisega roniv hortensia, ka aed- ja puishortensia võivad kasvada väheses varjus (tahavad natuke viljakamat ja happelist mulda), igihaljad vormid enamuses, isegi kadakas lepib väikese varjuga, kuigi kadakas meelispaigaks on päikeseline kasvukoht; varju eelistavad võimalike kevadpõletuste pärast ka rodod, rododel peab aga olema muld happeline (turbamuld) ja mis veelgi parem - rohkelt õhuniiskust.

 

Plaanin suure heki rajamist ja kaalumisel on koerkibuvitsa (Rosa canina) kasutamine. Kas hekk tuleks piisavalt kena ja vastupidav (metssead ja kitsed)?

 

Metssigade, kitsede ja ka kahejalgsete sissetungijate vastu vaevalt et roosipõõsaga saab, pealegi ajavat koerkibuvits hoogsalt võsusid. Tõhusa heki saaks selleks otstarbeks ehk viirpuust, laseks tal siis vabalt kasvada. Oleks ilus kah, aga väikeaeda ma ogadega taimi ei soovita hekiks istutada, sest nad on hooldamisel lausa eluohtlikud.
 

Kui tugevalt peab mahooniat kevadpäikese eest varjutama? 

 

Mahoonia tuleks istutada kevadise märtsipäikese varju, sest igakevadine varjutamine on lihtsalt mõttetu töö, mida tuleks vältida. Varjukangastega jändamine kehtib ka muude taimede kohta, küll aga tuleb seda paratamatult teha paar aastat juhul, kui noored päikesetundlikud igihaljad taimed on puukoolis kasvanud kasvuhoonetes. Taime ostes tuleb seda kindlasti küsida. Avamaa põldudel kasvatud taimedega seda probleemi ei ole. Eriti päikesetundlikud võivad esimesel kevadel olla ka jugapuud – mida tugevam roheline värvus, seda enam nad kevadpäikest kardavad. Heledama värvuse ja valgetriibulise lehestikuga taimed eelistavad päevavalguses kasvada. 
Samuti tuleks eriti esimestel aastatel jälgida okaspuude väetamist, sest puukoolides on neid tugevalt väetatud ja väga järsk mullastikumuutus võib mõjuda taimele hukutavalt.

 

Milliseid kasvuolusid vajavad põõsasmaranad ja kuidas neid hooldada (väetada, lõigata)?

 

Põõsasmaran armastab kasvada paepealsel, samuti tavalisel aiamullal päikesepaistel peaaegu igasuguse hoolduseta. Kärpida võib, kui just tahetakse väga mängida ja kindlas suuruses hoida. Näpsida võib vanu õisikuid. Vanad oksad tuleb aga lõigata maha maani, ilma tüükaid jätmata.

 

Kas põõsasmaranast on võimalik saada tüvivormi?

 

Saab küll, aga miks peaks ilusast põõsast puu kasvatama?

 

Kas veebruaris võib sula maa korral okaspuid juba väetada või peaks selle töö päris kevadeks jätma?

 

Täna, 5 +kraadises veebruarikuu keskpaigas, kui teaks, et talve enam tõesti ei tule, võiks hakata ka kartulimaad kaevama, aga las ikka saabub õige kevadaeg, siis on okaspuude väetis noortele puudele lausa asendamatu. Iseäranis hästi kasvavad okaspuud hooldatud, umbrohuvabal istutuskohal. Sügisel jälgida, et kõik puud ja põõsakesed saaks korralikult talveks kastetud, siis on nad ka külmakindlamad.

 

Kui ma tellin aiaplaani tegija, kas ta arvestab taimede paigutamisel ka veesoonte jm maaväljade paiknemist?

 

Kardan, et aiaplaani tegija veesoontega üldjuhul ei tegele. Soovitan selle kunsti kas ise ära õppida või kasutada tõsisel vajadusel selleks tunnustatud tegijaid. Oma kogemusest võin kinnitada, siis kirss veesoonel ei kasva. Samuti jääb veesoonel kasvavasse arooniahekki tühik. Aga üldjuhul saab loodus oma soonte ja väljadega ise hakkama.

 

Missugune töö aias on kõige tüütum?

 

Ilma kahtluseta on kõige tüütum peenraäärte korras hoidmine. Aga seda vaeva saab tunduvalt kergendada, kui paneme peenra ja muru või teeraja vahele umbes 8-10 cm laiuse immutatud puidust äärislaua. Paigaldada tuleb laud pinnaga tasa ja selline piire peaks aastaid vastu pidama. 
Aiatöö pole sugugi nii keeruline, kui keeruliseks on ta selle igapäevaselt uueneva sordimajandusega räägitud. Õiged töövõtted ja korras töövahendid on meie parimad abimehed. Küll on aga aiatöö füüsiliselt raske, ega muidu aedniku ametit meestetööks pole peetud. Nii-et julgustage oma abikaasasid, kallid perenaised.

 

Mida öelda naabrimehele, kes tuleb muruniidukit laenama? 

 

Naabrimehele tuleb vastata nõnda: ma laenan sulle 3000 krooni, aga tööriist olgu iga töömehel endal.

 

Möödunud talve külm võttis kalmul oleva higihalja ilusa siniste õitega kattetaime. Millist taime nüüd kasutada?

 

Ülemöödunud talv oli eriliselt halb – jaanuarikuu külm tuli lumetule pinnasele ja tegi paljudele taimedele kurja. Igihali üldjuhul külma ei karda. Kui ta seni seal kenasti kasvas, siis soovitan kaunist siniste õitega kattetaime istutust uuendada. Puukoolides on saada mitmeid igihali uusi sortegi nii valgete kui punaste õitega.

 

Muid soovitusi taimede valimisel kalmudele.

 

Üldjuhul on kalmistutel palju varju, seega sobivad varjulistesse kalmistutesse varjutaimed ja kuivust paremini taluvad kivitaimla taimed päikesele avatud kalmistutesse. Ilumuru on üsnagi pretensioonikas, lisatööna peaks muru pidevalt käima niitmas, ka väetamine on oluline. Eelistada tuleks looduslikku murukamarat nagu on enamuses Metsakalmistul. 
Männimetsa alustesse soovitan kindlasti rodosid ja üleskiidetud on kõik igihaljad vormid. Küllaltki vastupidavad on hortensiad. Kõige kaunimad on looduslikud liigid: sinililled, maikelluke ja kindlasti igasugused sibullilled. Lausa keelata tuleks surnuaedadesse lehtpuude istutamine, sest kui keegi arvab, et väike tammeke nende perekonnaplatsil on tähtis, siis peaks tamme istutaja tulevikus oma testamendiga kaasa panema järeltulijatele ka kõigi naaberhaudade hooldamise kohustuse. 
Kalmistutel käia ja töötada on väga meeldiv, sest seal valitseb aus vaikus ja rahu, ning ärgu rikkugu seda harmooniat uhkeldavad ja võistlusvormi viidud lillepeenrad – mida lihtsam kalm, seda lihtsam on seda hooldada, ja mida hooldatum kalm, seda väärikam.

 

Kust oleks võimalik saada teavet ehtsa taluaia taastamise ja kujundamise kohta? Kas leidub aiakujundajaid, kes selles osas appi tuleksid?

 

Kõige paremat teavet saaks ehtsa taluaia taastamise ja kujundamise kohta oma ehtsatelt esivanematelt, SEE ONGI JÄRJEPIDEVUS. Eesti taluaed oli ja on ratsionaalne segaaed väikese ilu- ja suurema tarbeaiaga, lisaks põllu- ja metsamaa. Kujundamisel tuleks lähtuda oma pere tegelikest vajadustest ja võimalustest, sest iga talu on ainulaadne. Kõik tööd talus tehakse enamasti ise – see on üks tervik, see on elamisviis. Kasulikke oskusi õpetavad mitmed toredad kutsekoolid, näiteks Luual ja Räpinas., internetist leiab neid hõlpsasti. Ja nõu tasub alati küsida, selleks ju kutselised aiakujundajad ongi.

 

Missugused taimed võiksid kasvada linnapere ilu- ja tarbeaias?

 

Iluaia osas soovitan eelistada igihaljaste liikide madalamaid sorte, lisaks õitsvaid ilupõõsaid. Kui aega on, võiks eesaias olla ka üks lillepeenar, aga lillepeenar on kõige töömahukam. Alustada võiks sibullillede ja vanaema aias kasvanud lilledega. Hiljem jõuab ka mõne haruldusega katsetada. Tarbeaia võib kujundada ümmarguse päikesepeenrana, kus kasvaksid ürdid ja porgandid-herned. Üks pereõunapuu ja kolm marjapõõsast poleks samuti liiast. Uhke kõrvitsa võib panna kasvama kompostihunnikule. Kui nüüd kalli veega kastetavale murule ja avarale autoplatsile kah ruumi jääb, siis nagu tulekski need peamised alad õigesse paika nihutada. Unustada ei tohiks laste mänguplatse ja turvalisust nii taimede kui materjalide valikul. Suured lehtpuud ja kuusehekid kuulugu pigem talumaade kujundusse. Lihtsate valikutega on eksimist tunduvalt vähem kui kallite ekstravagantsustega. Aga hoidke vanu puid!

 

Kuidas suhtuda puude kinkimisse?

 

Täpselt sama moodi nagu kasside ja koerte kinkimisse – rangel kokkuleppel kingi saajaga. Aga kindel kink oleks üks hinnaline aiaraamat.

 

Kuidas toimida siis, kui abikaasa on avastanud endas hobiaedniku ja teisi pereliikmeid nüüd pidevalt oma hobiga nõuab tegelema?

 

See hobi on kerge tekkima. Tulebki mõnusa huumoriga selgitada, et igaüks tegelegu oma hobiga ise. Küll aga tuleb erinevaid majapidamistöid aias sõbralikult kõigi pereliikmete vahel jagada.

 

Missugune on õigupoolest EESTI AED ja kuidas on ta kujunenud?

 

Eesti aed on arenedes saanud peamiselt eeskuju mõisakultuurist. Sõja-eelsel ajal käis juba suur aedade omavaheline võistlemine – president utsitas aiakultuuri arengut kõvasti. Nõukogude periood lõikas läbi meie rahva juured, põlvkondade järjepidevus katkes, meid aeti välja oma põlistaludest, hirmutati elama võõrastel maadel võõraste keskele, heal juhul topiti meid, individualiste, elama suurtesse kivimajadesse, mille ümber lokkas tühermaa. Kõik me mäletame kolhoosikeskuste ja linna betoonmajade räpaseid ümbrusi. Arvan, et enne okupatsiooniaega oli igal eestlasel oma aed, või oli tal vähemalt võimalus hommikuti ja õhtuti mingist aiast läbi sammuda. Vanaemad ja vanaisad ootasid meid suveks tallu heinateole, sügisel kartulivõtule ja jõuluks külla. See oli ühine hingamine ja see sidus. Täna me igatseme tagasi neid aegu ja igatseme suvemaja metsaveerde, jõe- või merekaldale. Uuselamurajoonides tekib väikeseid aedu kui seeni pärast vihma – see on pöördumine eestlase põlise elamisviisi rüppe tagasi, vähemalt üritamine ja mõnikord me ei tea seda isegi, mis meid sunnib ostma oma maja väikese aiaga. 

AGA aedade pidamine on juba aastatuhandeid kuulunud rikaste inimeste privileegide hulka. Aed on kallis lõbu ka täna. Need, kes tellivad kalli aiakujunduse firmast, peaksid tingimata tellima ka pideva hoolduse; ja need kes tahavad aed kujundada ja hooldada ise, peavad õppima uuesti maad kaevama, mättaid saputama, rehitsema, muru niitma, mõtestatult kastma, viljapuid lõikama ja äraõitsenud roosi kroonlehti korjama. Aed ilma kompostihunnikuta on surnud aed. Kõik, mis aiast tuleb, peaks sinna ka tagasi minema, siis on põhjust kuulata sidistamist-sädistamist, siis on põhjust näha, kuidas nastik hommikupäikeses tiigikaldal haigutab või siilipoiss õhtuhämaruses üle muru sibab või kuidas kastetilk langeb. 

Meie tänane päev on EESTI AIA uus algus, uus võimalus taasühendada puruks rebitud järjepidevus ja traditsioonid ning kasvatada eesti perele uued juured. Tahan kõiki noori julgustada selles osalema.

 

ÕNN EI OLE KAUGEL, ÕNN ON OMA KODUS.